Horisontaalid ja kõrguspunktid

Eesti põhikaardi 1:10 000 koosseisus on 2017-2020 lendude aerolaserskaneerimise andmete alusel loodud 2,5 meetrise vahega samakõrgusjooned ning kõrguspunktid küngaste tippudes ja lohkude põhjades.

Samakõrgusjoonte algandmeteks on aerolaserskaneerimise (LIDAR) maapinna hõrendatud punktid (keypoint) ning nendest loodud viiemeetrise lahutusega kõrgusmudel, milles on augud seisuveekogude- ning üle 8 meetri laiusega vooluveekogude osas (nende sisse ei ole tarvis samakõrgusjooni tekitada). Kõrgusmudeli põhjal loodud samakõrgusjoontest valiti välja 100-st meetrist pikemad jooned ning neid siluti erinevate sammudega, lahendades silumise tulemusena tekkinud konfliktid (joonte lõikumised), liiga järsud käänupunktide vahelised tagasipöörded (alla 10 kraadi) ning kattumised veekogudega ning turbaväljadega.

Kõrguspunktide valikusse jäid alles künka tipus kõige kõrgem või lohu põhjas kõige madalam punkt, mida ümbritses kuni 2000 meetri pikkune (sulguv) samakõrgusjoon. Seda, kas tegemist on positiivse või negatiivse pinnavormiga (kas sulguva samakõrgusjoone sees jätta alles lohu punkt või tipu punkt), aitas välja selgitada samakõrgusjoonega ümbritsetud ala sisse jäävate maapinna hõrendatud punktide keskmine kõrgus (kas keskmine kõrgus oli suurem või väiksem samakõrgusjoone väärtusest). Positiivsetel pinnavormidel, mille tippudes esinevad lohud, on alles jäetud nii positiivse pinnavormi kõrgeim punkt, kui selle tipus oleva lohu madalaim punkt. Tipu- või lohupunkti eristavad atribuuditabelis väärtused min või max. Lohkusid ümbritsevad samakõrgusjooned on tähistatud langujoontega.

Samasügavusjoonte ja sügavuspunktide alusandmeteks on Veeteede Ameti (Transpordiamet) poolt hüdrograafia infosüsteemi kogutud sügavuspunktid. Samajoonte ja punktide loomise protsess on üldjoontes sarnane eespool kirjeldatuga.