[Maa-ameti geoportaal]  
  EST ENG
 Sisukaart  

Otsi
      
oota...

 Maa-amet
 

Triangulatsioonitööd enne 1991.a


Ulatuslikud triangulatsioonitööd Eesti aladel said alguse juba 19. sajandi alguses. Esimestest töödest võiks nimetada W. Struve kraadimõõtmisi, F. Schuberti trigonomeetrilisi mõõdistamisi ja kindral C. Tenneri triangulatsioonitöid. Esimese kogu Eestit haarava triangulatsioonivõrgu rajamisega alustati aastal 1892 soome geodeedi prof. I. Bonsdorfi juhtimisel. Loodi kaks triangulatsioonisüsteemi: Peterburi ja Eestimaa Kubermangu triangulatsioon.

Aastatel 1926 - 40 rajati Eestis triangulatsiooni meetodil neljast (I - IV) järgust koosnev plaaniline põhivõrk. I järgu triangulatsioonivõrk koosnes 170 kolmnurgast, tuginedes kolmele baasjoonele - põhjas Lagedi baasjoon, lõunas Antsla baasjoon ja läänes Saaremaa baasjoon. I järgu triangulatsiooniga määrati 118 punkti koordinaadid. Samaaegselt I järgu triangulatsiooni rajamisega toimus selle võrgu tihendamine II ja madalama järgu võrguga. Kokku määrati 849 punkti koordinaadid I - IV järgu triangulatsiooniga. Triangulatsioonivõrkude tasandamise aluseks oli Besseli 1841 ellispoid. Punktide koordinaadid arvutati 1937. a. koordinaatide süsteemis Lamberti projektsiooni kahes tsoonis. 1940. aastal alustati selle võrgu tihendamist madalama täpsusklassi võrkudega.

1924. a. loodi Balti Geodeesiakomisjon, mille eesmärgiks oli Balti riikides geodeesia-alase tegevuse koordineerimine ja geoidi kuju määramine Läänemere piirkonnas (Torim, 1992). Selle komisjoni ettevõtmisel rajati Balti ringahel - triangulatsioonivõrk, mis läbis kõiki Balti mere riike. Eesti alal koosnes Balti ringahel 21 punktist, mis moodustasid 23 kolmnurka, neist 15 olid Laplace’i punktid (punktides mõõdeti astronoomiline pikkus ja laius ning asimuut). Igas riigis määrati üks kõrgendatud täpsusega Laplace’i punkt, mida nimetati ka riigi põhiliseks astropunktiks. Eestis valiti selleks Tallinna Toompea linnuse kirdenurgas asuv Landskrone torn. Selle võrgu lõpptulemused avaldas Ölander 1949. a. Balti Geodeesiakomisjoni väljaannetes.

1940. -1941. aastal toimusid NL Sõjamerelaevastiku Hüdrograafiavalitsuse tööd Eesti rannikul. Niisamuti jätkusid Katastri Ameti tööd triangulatsiooni arendamisel ja IV klassi polügonomeetria rajamisel. 1945. aastal teostati mõõtmisi Eesti ja Vene triangulatsioonivõrkude ühendamisel, mille järel kogu Eesti I klassi triangulatsioonivõrk seoti NL I klassi triangulatsiooniga. Aastail 1961 - 1965 teostas II - IV klassi triangulatsiooni töid NL armee Topograafiateenistus (VTS).

1941 - 1945 tasandati uuesti kogu Venemaa astro-geodeetiline võrk. Eesti triangulatsioonivõrk koos Läti ja Leedu võrkudega viidi üle Pulkovo 1942 daatumisse.

Aastail 1957 - 1959 ja 1969 - 1972 rajas Sojuzmarkštrest Kirde-Eestis kaevanduste alal IV klassi polügonomeetria võrgu, mis oli oli vajalik 1 : 5000 kaardistamiseks. 1975. aastal alustati sõjaväe tarbeks spetsiaalse polügonomeetriavõrgu rajamist.

Triangulatsioonivõrku kuuluvate punktide koordinaadid arvutati ja topograafilised kaardid koostati Gauss-Krügeri põiksilindrilises konformses projektsioonis 3° ja 6° tsoonides Krassovski ellipsoidil. See süsteem oli aluseks sõjaväe otstarbelistele kaartidele. Niisamuti oli kasutusel 1963. a. koordinaatide süsteem, mis põhines 1942. a. koordinaatide süsteemile, kuid muudetud projektsiooni parameetritega. 1963. a. koordinaatide süsteem põhines 3° tsoonidele ja oli mõeldud kasutamiseks vähestele organisatsioonidele, kellel oli luba kasutada oma töödes topograafilisi kaarte. Selles süsteemis ei olnud kaardilehe raamile kantud koordinaatide väärtusi.

1990. aastaks rajatud plaaniline võrk koosneb 3549 punktist, millest olulise osa (2283 punkti) moodustab spetsiaalne sõjaliseks otstarbeks rajatud võrk, koordinaatide määramise täpsusega 2-3 m. Ülejäänud võrgu osas (I - IV klass) oli punktide omavahelise asendi viga ligilähedaselt 0,1 m.
 
 
 
 
_